Õllesummeri külalised näevad Toyota Corolla Verso salongis istudes suurel ekraanil 3D-pilti, mis pakub realistliku sõiduelamuse ja laseb oma reaktsioonikiirust mitmesugustes ekstreemsetes oludes testida.

Juht võib valida maantee- või linnasõidu raja, öö või päeva režiimi, samuti erinevaid ilmastikutingimusi: lume, kiilasjää, udu või vihma. Ohuolukordi saab ka „tagasi kerida” ja instruktori kaasabil analüüsida. Säästliku sõidu programm tutvustab juhile erinevaid sõiduvõtteid, hoidmaks kütusekulu võimalikult madalal. Samuti on juhil võimalik kogeda, kuidas käitub ta alkoholi pruukinuna alates klaasist õllest ja lõpetades raske joobega. Seejuures kontrollitakse enne rooli lubamist juhtide joovet ning sõitma saavad vaid täiesti kained Õllesummeri külastajad.

Et suvi ohutult mööda saaks, kutsub Tequila kõiki Top-25 telki simulaatorisõitu ise järgi proovima. Õllesummer toimub 8-12. juulini ning sõidusimulaator on avatud igal festivalipäeval alates kella viiest.

Spontaanse vastusena andis 20% oma hääle Apple’ile, 14% Sony’ile, 10% nimetas Microsofti, 10% Dell’i ja 6% HP’i. Ülejäänud brandidest sai veel enim nimetatud Verizon, Google, LG, Nintendo, Samsung, Gateway, AT&T, Panasonic, GE, IBM, BlackBerry ja Comcast.

Apple esikohale asetamise põhjusena toodi välja firma panus innovatsiooni ja nende toodete lihtne kasutus. Loomulikult eraldi toodi välja ka Apple’i iPod. Sony’t seostati kõige tihemini kvaliteedi ja vastupidavusega.
Huvipakkuvad olid Microsoft’ile osaks saanud hinnangud, kus paljud mainisid just Bill Gates’i kui filantroobi tegevusi. Microsoft sai siiski oma hääled peamiselt pikaajalise „võimupositsiooni“ säilitamise eest.

Uuringus järgi oli Apple’i kõige suurem eelistus nooremat naiste hulgas (12-24a), 25-39-aastased naised hindasid Sony’t ja Apple’i suhteliselt võrdselt. Üle 40-aastased naised nimetasid Apple kõrvuti Microsoft’iga.

Vanuselise jaotuse põhjal võib seega ennustada, et tulevik on Apple’i päralt. Praegu teksti Fujitsu Siemensisse toksides liiguvad mõtted vägisi selles suunas, et kas tuleks ennastki rohkem Apple’iga harjutama hakata…

Kuidas juhtkonnas ja omanikeringis paika pandud strateegia ettevõtte teistel tasanditel välja paistab? Meie Soome kolleegid tellisid mullu sügisel turuuuringufirmalt IROResearch Oy uuringu Soome ettevõtete eesmärkide ja strateegiate firmasisese juurutamise kohta. Tulemused on mõtlemapanevad ka Eesti jaoks.

Juhtimisajakirjas pole ilmselt vaja üle korrata, et ettevõtte strateegia kommunikeerimine on juhtimise keskne osa. Kõik soomlaste uuringus küsitletud tippjuhid nõustusidki, et töötajate arusaam ettevõtte eesmärkidest ja visioonist on otsustava tähtsusega või vähemalt oluline – nende mõistmine kiirendab eesmärkide saavutamist, mõjutab strateegia elluviimise õnnestumist ning lisab töötajate rahuolu ja motiveeritust.

Enamikul (83%) vastanud ettevõtetest on kasutuses verbaalses vormis lause või kliendilubadus, mis utreerib ettevõtte visiooni ja/või strateegia ning 81 protsendil ettevõtetest oli eraldi defineeritud ja dokumenteeritud konkurentsieelis. Enamik (87 protsenti) tippjuhtkonna vastanutest väitis, et püüavad aktiivselt oma töötajatele ettevõtte konkurentsistrateegiat edasi anda. Nad on enda meelest mõistnud eesmärke ja visiooni väga hästi ning viivad neid pühendunult ellu.

Keskastme juhtide, spetsialistide ja müügiinimeste puhul olid samad asjad tavaliselt ”kontrolli all”, kuid iga kolmas nimetatud rühmast ei ole mõistnud eesmärke/visiooni ning ei saa neid seega motiveeritult ellu viia. Neljandik keskastme juhtidest arvas, et tippjuhtkond kommunikeerib ettevõtte strateegiat liiga vähe. Vaid 13 protsenti neist uskus, et suudab ise väga hästi strateegiat oma klientidele kommunikeerida. Lisaks arvas 39% neist, et nende firma strateegia peaks olema praegusest selgem ja sisukam.

Kolmandikus ettevõtetest räägitakse töötajatele firma strateegiast rohkem kui 3-4 korda aastas, 40 protsendis räägitakse sellest 1-2 korda aastas. Kõige olulisem ja levinum kommunikeerimiskanal on otsene ülemus, järgnevad suuremad teavitusüritused ja intranet.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et mida lähemale klienditeenindamise tasandile jõuti, seda vähem oli töötajatel aimu, miks nad seda tööd teevad. Ometigi on just nende ülesanne igapäevaselt sellest klientidele rääkida. Soomlased viitasid oma uuringu käigus analoogilisele uuringule Suurbritannias, mille põhjal 70% tippjuhtidest teadis, et nende ettevõttel või tootel on konkurentsieelis – ja ainult 7% nende klientidest sooritas ostu nimetatud konkurentsieelise tõttu…

Igaühel oma pill

Milline on seis Eestis, kus enamik välismaalastest juhte nimetab Eesti suurima probleemina iga tasandi kommunikatsiooni puudulikkust? Mul ei ole kahjuks kasutada analoogilisi kohalikke uuringutulemusi, kuid piisab pilgust tööjõu efektiivsuse näitajatele Baltimaades ja Põhjamaades – tunduvalt kehvemad näitajad osutavad selgelt, et meie ettevõtete kommunikatsiooniprobleemid on veelgi suuremad kui põhjanaabritel.

Ilmselt on enamik soomlastega koostööd teinutest olnud meeleheitel, oodates nädalaid ja kuid soomlaste otsuste taga, sest iga teema tuleb kõigil ettevõtte tasanditel läbi arutada. „Kuradi uimased põdrad,“ arvab keskmine Eesti juht seepeale. Soomlased ise on samamoodi hädas oma Rootsi partneritega, kes armastavad pikalt ja põhjalikult igal teemal diskuteerida.

Lätlaste jaoks oleme meie endiselt „kuumad eesti poisid“. Meie õnneks, sest majandusnäitajate paremusjärjestus liigub sama joont mööda ja lätlased on järjekorras viimased. Miks? Ilmselt on paljude jaoks tuttav lugu Apollo kosmosessesaatmisest, kus president John F. Kennedy kohtas tseremoonia eel ametlikult marsruudilt kõrvale kaldudes kosmosekeskuse koristajat. Viisaka „kuis läheb“ peale vastas koristaja, et „hästi, ma olen siin Apollot kosmosesse saatmas.“ Presidendile tõi vastus esmalt muige huulile, kuid seejärel mõistis ta mõtte olulisust – Apollo poleks kunagi jõudnud avakosmosesse, kui ühise asja nimel poleks pingutanud kõik alates presidendist ja lõpetades kosmosekeskuse koristajaga.

Teisisõnu – kumb motiveerib koristajat paremini tööd tegema, kas teadmine, et tema töö on teiste järelt koristada või see, et tema töö annab panuse ettevõtte strateegia elluviimisele? Millal töötate ise pühendunumalt – kas siis, kui teile öeldakse, mida on vaja teha või kui te teate, miks seda vaja on? Vastusest sõltub otseselt ka teie töö efektiivsus. Eestis ja teistes Baltimaades tüüpiline hierarhiline juhtimiskultuur (ja sellest sõltuv kommunikatsioonikultuur) tagab miinimumi ehk töötajate informeerimise, kuid maksimumi ehk pühendumise jaoks sellest ei piisa. Igaühel oma pill, sellel mängib tirilill – sümfooniat nii ette ei kanna.

Strateegia kommunikeerimine mõjub otseselt ka ettevõtte konkurentsivõimele tööturul. Kui ettevõte on oma eesmärkidest ja visioonidest rääkides sisemiselt ja/või väliselt “segane ja ebamäärane”, siis ei ole see parimatele professionaalide jaoks ligitõmbav töökoht. Halvimal juhul on võrrandi „madal tööjõu efektiivsus + vähe ligitõmbav töökoht“ vastuseks reibas rühkimine allakäiguspiraalist üles.

Unustage strateegia, brand, visioon ja missioon

Eestlased on skeptikud. Mida uhkemad väljendid, seda rohkem tekitavad need vastuseisu. Meie loosunglik lähiminevik on veel paljudel meeles, kus sõnadel ja nende sisul oli vähe ühist. Oma lisa annavad tänapäeva poliitikud, juhtimisgurud ja muud arvamusliidrid, kes räägivad strateegilisest mõtlemisest, visioonist ja lugematutest -ismidest, millest paraku keegi ei tea, kuidas neid süüakse.

Ühelt ehitusettevõtjalt kuulsin näiteks, et neil ei olegi nii edevat asja nagu brand – suured peatöövõtjad tulevad nende juurde ja nemad alltöövõtjatena teevad töö ära. Aga kuidas peatöövõtjad siis teieni jõuavad? Noh, nad juba teavad ja usaldavad meid. Kui kliendid teie kohta midagi arvavad, siis see ongi brand – see tõdemus tuli vestluspartnerile rõõmsa üllatusena.

Olen paljudes ettevõtetes esitanud lihtsa küsimuse – miks teie firma on olemas? Pahatihti pakutakse vastuseks, „et omanikele kasumit teenida.“ Müts maha juhtide eest, kes suudavad motiveerida inimesi tõhusale tööle, et keegi kolmas saaks rohkem pappi kokku ajada. Kui aga küsida missiooni kohta, siis suudavad paljud selle nagu luuletuse ette kanda. Ja muigavad kavalalt nagu partei ajaloo eksamil spikerdanud tudengid – „me ju teame, et see on lihtsalt loosung.“

Kasutatavad väljendid on liiga peened ja võõrapärased, seepärast tekitavad need vastuseisu ja on raskelt omaksvõetavad. Lisaks mõistavad inimesed sõnu erinevalt, mistõttu peaks alati mingi võõrapärase mõiste kasutamisel selle maakeeli lahti seletama, muuhulgas ka enda jaoks. Ärge kommunikeerige strateegiat, vaid rääkige sellest, kuidas teie ettevõte peaks edu saavutama. Miks on see klientide jaoks olemas või kuidas te oma klientide elu paremaks teete? Ja kuhu te oma tegevusega tahate välja jõuda? Nende teadmistega varustatult on töötajad palju kasulikumad.

Alles sealt edasi saab jõuda kommunikatsiooniprotsessi sellise ülesehituseni, kus teadmine strateegiast hakkab kasumit tootma. Tegelikult ei ole selles ju midagi uut. Nagu ei ole ka uudiseks suitsetamise kahjulikkus – eks siis jõuab maha jätta, kui tervisega probleeme tekib. Ettevõtete tervisehädad on juba käes ja strateegia juurutamisest saaks tõhusa ravimi.

Tihti suhtuvad tarbijad skeptiliselt kampaania sõnumi usutavusse, teisisõnu paljude ettevõtete rõhk  jätkusuutlikkuse sõnumisse pudeneb tühja või on isegi vastupidise mõjuga. Ja mis kõige olulisem – neil jääb seejuures teenimata hulgaliselt raha.

Mõned sektorid kannatavad krooniliselt publiku negatiivse eelhäälestuse käes. Kõige hullemana nähakse näiteks nafta- ja gaasitööstust, mis avaldab laialdast kahjulikku mõju keskkonnale ja ühiskonnale. Teisalt nähakse toiduainetetööstust kui kõige öko-sõbralikumat valdkonda. Põhjus on selles, et toiduainetetööstusel on õnnestunud viia keskkonnahoolitsus „otse tarbijani“, andes neile tootevalikuid, mis harjutavad tarbima nn looduslikke tooteid.

Kokkuvõtlikult jõudis Havas Media järeldusele, et „hetkel on enamik valdkondadest arusaadava „jätkusuutliku leppe“ sõnumi viimisel tarbijateni ebaõnnestunud“. Ühelt poolt on siis tarbija valmis maksma nn rohelise toote eest rohkem, kuid rohelisse turundusse suhtub kahtlevalt.

Meie ümber on inimesi ja firmasid, kes seisavad kaalutledes hüppelaual – hüpata või mitte? Koht pole küll tundmatu ja hüppelaud selleks ongi, et hüpata. Kuid hirm on. Ja julmalt kõrge. Kas keegi üldse mõistab eneseületuse suurust? Võrreldakse hüpet proffidega ja leitakse, et armetu stiil, väga armetu…

Ettevõtete arendamine on tihti täis valikuid, kus paistab turvalisem treppi mööda alla kõmpida. Hüppeks ja järskudeks muutusteks on vaja ennekõike julgust, läbikaalutud julgust. Julgust teha õigeid otsuseid, mitte otsustada lihtsalt vähem hirmutava tee kasuks.

Petteri raamat meenus, kui kohtusime eile inimestega Brand Manualist, uuest brandingu-agentuurist. Rõõmuga tõdesime, et me mõtleme sarnaselt – alustame oma tegevusi põhiküsimustest ja liigume edasi enda ja klientide ettevõtetele tugevat vundamenti ehitades. Pikas perspektiivis on see ainus võimalus hoida Eesti majandust arengus ja ettevõtetel edu saavutada.

Paraku on see arenguvalik hetkemüüki väärtustavas keskkonnas nagu igapäevane kõõlumine hüppelaual. Hea meel on leida mõttekaaslasi, kes samuti hüpata julgevad.

Igasugusel suurel ettevõtmisel on oma riskid ja ma ei kahtlegi, et mõnes mõttekojas talgud ebaõnnestuvad. Oleks kahju, kui just sellisesse satub ajakirjanik, kes peab oluliseks ühest ebaõnnestumisest suuri üldistusi teha.

Ühes võib õnneks kindel olla: mõtlemisest on alati kasu. Mõtlemine nõuab harjutamist ja harjumist, nii et igale inimesele on „mõtleme koos“ kindlasti kasulik kogemus. Võibolla mõnele erakonnale või konkreetsele kogukonnale ei ole, aga sellest ei tasu ennast küll heidutada lasta.

Naelpea pihta on siinkohal tabanud kunagine USA kõrge kohtunik Oliver Wendall Holmes oma laialt tsiteeritud sõnadega: A mind stretched to a new idea does not return to its original dimension. 

Mõtte võiks maakeeli tõlkida umbes nii: „Aju, mille on uus idee välja venitanud, ei kahane kunagi oma algsesse suurusse.“ Loodame siis parimat, et pärast mõttetalguid on tuhandeid palju suuremate mõtetega inimesi. Äkki saab ka oma aju impulsi laienemiseks. Vastuseks pealkirja küsimusele - muidugi tasub minna.

Erinevus kasvatajate ja kahandajate vahel oli isegi üllatavalt suur. Nelja aasta jooksul kasvas turundusse investeerinud firmade käive keskmiselt 28%, samal ajal kahanes turunduskulusid vähendanute käive üle 6 protsendi. Suurim oli erinevus 2005. aastal, kui turundusse investeerinute käive kasvas 10,1% ja turunduskulusid vähendanute käive läks 3,7% võrra kehvemaks.

Ka investeeritud kapitali kasumlikkus oli parem nendel ettevõtetel, kes kasvatasid oma turunduskulusid. Näiteks oli 2006. aastal investeeritud kapitali tootlikkus kolmekordne nendel ettevõtetel, kes taipasid turundusse eelnevast aastast rohkem panustada. Nii võib turundust vaadelda mitte ainult kasuliku kulutusena, vaid sellel on ka oluline roll teiste investeeringute tõhustamisel.

Teadmised, mida igapäevases tööelus vaja on, hangitaksegi töö juures. Järelikult peaksid töökohad käituma õppeasutustena. Või muutuma üha rohkem õppeasutuse sarnaseks. Niinimetatud „elukestev õpe“ peaks tähendama pigem seda, et inimene elab õpikeskkonnas, mitte ainult ei osale regulaarselt kursustel väljaspool oma töökohta.

On erinevaid praktikaid, kuidas tagada pidev õppeprotsess – on mentorprogramme, on koostööprojekte, on coachingut. Paljud ülikoolid on leidnud endale koostööpartnerid ettevõtete seast ning vastupidi. Ilma elukestva õppe tänapäevast sisu mõistmata innovatsiooni ei sünni.

Majanduskriis tekitab kõikjal küsimusi, kuidas kasutada aega kasulikult ja kasumlikult. Oleme otsustanud Tequilas ja TBWA-s muuta mõlemad ettevõtted õppekeskusteks, kus töö kõrvalt ja töö osana toimub pidev õppetöö. Uksed on avatud kõigile, kes soovivad selles protsessis osaleda, olla kursis kaasaegsete teooriate ja praktikatega ning õppida meie kohalike ettevõtete ja rahvusvahelise keti kogemustest.

Ilmselt mitte. Alati on nippe, millega hetkeks saaks väikese käibevirvenduse (mitte tingimata kasumit), kuid tänase müügi eest oleks pidanud eile hoolt kandma. Muidugi on see tagantjäreletarkus, kuid ei tasu ka pakkuda inimestele illusiooni, et mingi imevigur otsekohe aasta-taguse müügi taastab. Ei taasta.

Et täna müüa, tuleb selleks üleeile valmis olla. Täna saame planeerida ainult homset müüki. Aga täna? Täna tuleb mõelda ja tegutseda ülehomse nimel. Ei kõla kuigi geniaalselt, aga kogemus ütleb, et hea on see aeg-ajalt üle korrata.

Intervjueerija küsis: Tootlikkuse ja palga suhe on üks asi, aga ka tootlikkuse nominaalnäitajad ühe töötaja kohta on meil vana Euroopaga võrreldes madalad. Kust see teie arvates siis tuleb, itaallane laiskleb ju rohkem kui kolm eestlast kokku?

Ja Järving vastas: Ma arvan, et number üks on ikkagi töökorraldus, kuidas töötaja oma operatsioone teeb. Vaata soomlast – ta teeb aeglaselt küll, aga teeb asjad kuratlikult hästi ja õiges järjekorras, peab vastu kiusatustele teha midagi kiiresti ja ülejala. Ta on teistsugune, kõrge töödistsipliiniga. Ning number kaks on kogu töö korraldamise efektiivsus.

Sellest selgub, et soomlane on pigem ebainimlik, tulnuka sarnane ja juba oma olemuselt kõrgema töödistsipliiniga. Kui eesti töötaja ennast rohkem muudaks – need kuradi ülejala laskvad kiirustajad – siis saaksime töö efektiivselt ära korraldada ja õnn saabubki õuele.

Eesti juhid võiksid endalt küsida – miks on soomlase töödistsipliin ja seega tööjõu efektiivsus kõrgemad? See ei tule kindlasti mitte pühast vaimust, vaid ikka sellest, et Soome juhtimiskultuur eeldab oma töötajatega rääkimist ja tegelikku diskussiooni. Soomes võetakse selgitamiseks aega, et töötajad mõistaksid ettevõtte eesmärke ja oma töölõigu olulisust selles tervikus. Mitte ei täida käsku, nagu Eesti töötajalt pahatihti eeldatakse.

Kui muidu võiks nn pehmele juhtimisele ülevalt alla vaadata, siis faktid on karmid: eestlaste Selveril on Eestis 34 kauplust ja turuosa 15%, soomlaste Prismal 5 kauplusega 8% turuosa…

Loogiline järjekord on seega – kommunikatsioon -> mõistmine -> pühendumine -> töödistsipliin -> tootlikkus. Alternatiiv on muidugi valjuhäälsem käskimine, aga kahtlen selle käskimise efektiivsuses.

Meie Saksa kolleegid on 30 slaidile kogunud loo muutustest reklaaminduses, mis koosneb täpsetest ja tugeva üldistusjõuga tsitaatidest. Tõlkisime materjali eesti keelde ja harivale lugemisele kulub u 5 minutit. See on kasulikult veedetud aeg: muutused-reklaamis.

Kes soovib tutvuda originaaliga, siis palun, link meie rahvusvahelise grupi blogilehele on siin.

Valikute tegemine ei tohiks keeruline olla. Kõigepealt erista olulised faktid. Ära lase ennast petta ilusal jutul, kui tegu on ebaeetilise tegevusega. Näiteks ei ole ilus vaba ühiskonna nimel tatti pritsida.

Määratle huvigrupid – kelle jaoks on sinu tegevus või jutt kasulik, kas seisad oma ego, terve ühiskonna või mõne ühiskonnagrupi huvide eest.

Selgita välja eetilised probleemid. Sellega saab igaüks hakkama, kui enda vastu aus olla. Paraku valetab inimene kõige rohkem just iseendale. Tihti võib jõuda nii eetilise dilemmani, kuid alati jääb küsimus – kelle kasu järgida? Väga rasked küsimused näiteks viimase suure sõja ajal, mil ka paljud Eesti inimesed seisid raskete valikute ees ning mida nüüdsel rahuajal teised mõnuga parastavad. Rõhudes eetikale?

Juhtumi juriidilist analüüsi võib pidada lausa kergeks, kuid ka seadusest näpuga järge ajades tasub mõelda kahes suunas: kas kõik on eetiline ja seaduslik; eetiline, kuid ebaseaduslik; ebaeetiline, kuid seaduslik; ebaeetiline ja ebaseaduslik.

Millised on teie valikud? Milliste inimestega teete koostööd? Kui suure raha eest oleksite valmis käituma ebaseaduslikult? Või seaduslikult, kuid ebaeetiliselt?

Mitte et müüa poleks vaja, muidugi on. Ellujäämiseks on vaja just praegu säilitada likviidsus, tagada kassavood jne. Teisisõnu tuleb müüa kohe ja võimalikult palju ning seda toetavad turunduslikud vahendid on igapäevases müügitöös tingimusteta olulised.

Strateegilise planeerimisega ei saa aga tegeleda ainult siis, kui müügist aega üle jääb. Ja see ei olnud ainult minu, vaid eriti nimetatud turundusjuhi siiras mure – kuidas selgitada juhtkonnale turunduse strateegilist ja pikaajalist tähtsust?

Turundus on olulisel kohal kogu ettevõtte struktuuris, võib isegi väita, et turundus on võtmetähtsusega juhtimisviis. Kui jätta turunduse osaks ainult müük, siis oleme olukorras, kus kogu aur läheb turundusele kui müügivahendile, kuid turunduse kogu potentsiaal jäetakse kasutamata. Kui kasutada turundust strateegilise tööriista või mõtteviisina, on võimalik tagada ettevõtte stabiilne areng.

Keskendumine ainult hetkemüügile pakub aga Ameerika raudtee stiilis elamusi, kus nii tõus kui langus on peadpööritavad ja sõidu lõpuks jääb alles ainult rõõm vägevast sõidust. Halvemal juhul on reisijad ennast täis oksendanud ja rohkem neid sõidule ei meelitagi.

Lihtsam oli soome keeles uudiseid kuulata. See oli üsna eesti keele moodi, ainult rahulikum. Üldse, kõik soome saated tundusid rahulikumad. Eesti saated olid säärased natuke kurjad ja kiired, justkui oleks neis kogu aeg tahetud öelda, et kui hakkama ei saa, on oma asi; kui hakkama ei saa, kantakse sind maha… Aga soomlased rääkisid nii, nagu tahaksid nad sind rahustada, et pole viga, küll jõuame, võta asja rahulikult…

Miks? Kogu maailmas müüvad ju ikka veri ja pisarad, kas Soome on siis erand? Muidugi mitte, kollane ajakirjandus töötab seal samadel alustel kui meil ja mujal. Erinevus on ühiskonna väärtustes ja aluspõhimõtetes, konkurentsiühiskond ühel ja solidaarne ühiskond teisel pool Soome lahte.

See tähendab ka hoopis teismoodi valmisolekut probleemideks, kus Soomes loodetakse parimat ja ollakse valmis halvimaks. Eestis kardetakse kõige halvemat ja samas valmistutakse parimaks. Ja kui parim ei tule, siis ollakse kurjad. Rahu, taevas ei kuku kaela, lihtsalt tuleb silmad oma nabast veidi kõrgemale tõstma.

Abiks teistele müügiinimestele siiski paar märkust. Rõhutan, et kriitikanooled on suunatud müügitehnika, mitte koolitaja või koolituse vastu, sest ajajuhtimise oskus on kindlasti ääretult oluline iga organisatsiooni jaoks.

Esiteks – eesnime pidev korrutamine on tüütu. Jah, ma olen ka mingitest raamatutest lugenud, et kõnetades vestluspartnerit eesnimega muutub suhtlemine lähedasemaks. Lähedasem kontakt sünnib siiski sundimatust vestlusest ja mina ei ole veel kohanud eestlast (peale müügimeeste), kes iga lauset alustaks või lõpetaks mu eesnime esilemanamisega. Eriti tüütu on see seetõttu, et ma tean seda müüginippi ja hoolimata oma soliidsest east mäletan ka oma nime üsna hästi.

Teine apsakas oli pigem koomiline. Laias laastus peaks koolitaja ju valdama oma ala – kui õpetada firma juhtimist, siis peaks endal olema korralik juhikogemus, autoõpetaja peaks olema ise eeskujulik autojuht ja enesekaitset ei saa õpetada inimene, kes igalt kohalikult jotalt peksa saab.

Kui küsisin, miks referentside lehel oli ainult kahe organisatsiooni tagasiside, ehkki väidetavalt on koolitusel osalenuid juba 8×20 inimest, siis sain vastuseks, et … koolitajal pole aega olnud ülejäänud tagasisidet vormistada. Võibolla oleks sel juhul kasu ajajuhtimise koolitusest?

Tänapäeva turg on hakanud neid mõisteid hülgama, sest kliendid ei ela ju joone peal või joone all. Isegi „sihtgrupist“ on saanud „auditoorium“, seda osalt probleemide pärast selgete sihtgruppide defineerimisel.

Inimesed elavad joonte-vabas maailmas, nonline ja through-the-line. Tundub, et viime reklaami võrgustikesse? Mida rohkem inimesed ja tehnoloogiad täiustuvad, seda raskem on tegelikult eristada on ja off olekut, kliendi lihtsalt võrgusolek ei anna turundajale kuigivõrd kasu. Inimesed eksisteerivad võrgus digitaalse ja füüsilise oleku vahepeal lõputute ühenduste ja linkide rägastikus, kus justnagu ollakse „ühenduses“ ja ei olda kah.

Kuidas sa selliseid tabad? Above-the-line või below-the-line? Omapärasel moel oleme sarnases situatsioonis paarisaja aasta taguse ajaga, kus mõistetel above-below ja on-off ei olnud mingit tähendust. Kuidas siis hakkama saadi? Räägiti ja kirjutati muidugi – kõigile, kes aga kuulamiseks valmis olid.

Endiselt on moeväljendiks integreeritud turundus, kuid see pole päris see – integreeritud turundus lähtub arusaamast, et on selgelt väljakujunenud „jooned“. Võtke oma defineeritud sihtgrupp ja kaotage jooned. Saate laiema, rikkama ja huvitavama auditooriumi, kellega rääkida joonteüleselt. Nii on võimalik luua ja kinnistada oma brandi laiemalt, kui seda võimaldab flirt kitsa sihtrühmaga – brand on kasumi teenimise vahend nii joontekeskses kui joontevälises maailmas, kas seda teadvustada või mitte.

Tiit Hennoste soovitab oma tänases artiklis pidada pausi, sest tihti räägitakse pikalt mitte millestki: “Tulemuseks on see, et kirjutatakse asjadest, millel pole mitte mingit uudisväärtust. Millel pole üldse mingit väärtust. Need on meediasündmused, mis  sünnivad selle läbi, et kirjutatakse.”

Õnneks Sirbis sellest ei kirjutata. Ja kui kirjutatakse, siis antakse sellele väärtus. Lühidalt, lugege Sirpi. Püsib mõte terve, vererõhk normis ja neerud käivad samuti korralikult läbi.

Kas tasub siis luua enda tootele fänni- või brandi-lehekülge? Tasub ikka, uue põlvkonna internetiinimestest 62% tunnistas, et nad on külastanud mõnd sarnast sotsiaalvõrgustikku kuuluvat lehekülge. Pea pooled (48%) on tegelikult hakanud ka kasutajaks – võib positiivselt öelda, et arvestades internetipõlvkonna inimeste kogumassi on klaas õnneks pooltäis.

Uuringu põhjal liituvad internetikasutajad brandirühma või fännileheküljega seepärast, et :
- saada uudiseid või täiustatud tooteid (67%)
- saada ligipääsu promotsioonidele (64%)
- näha või alla laadida muusikat või videoid (41%)
- avaldada arvamust (36%)
- ühendust pidada teiste tarbijatega (33%)

Tervet artiklit märksa põhjalikuma infoga saad lugeda siit.

— Poliitiku kohta jäi kõlama arvamus, et too on inimesesarnane olend, kelle mõtteviisi mõjutab süsteem, kus ta funktsioneerib, ja seepärast tuleb  temaga suheldes kasutada erilisi võtteid.
— Austria Muusika Infokeskuse direktori Peter Rantasa ettekanne — andis nõu: poliitik on ka inimene, talle tuleb läheneda austusega, kõnelda õigete inimestega, rääkida lühikeste lausetega, edastada üks sõnum  korraga ja seda visalt korrata, tuleb vältida negatiivseid sõnumeid võimalike konkurentide kohta, ühendada jõud ja leida ühisosa, sõnumiviijana kasutada respekteeritud persoone, leida ka avalikkuse toetus jne.—

Loomulikult eeldab igasugune suhtlus enda arusaadavaks tegemist ja arutelu käis tegelikult kultuuritoetusest. Arujärve artiklist jäi aga kõrvu küsimus ise ja sundis küsima, mida poliitikasse minek tähendab? Sest sisenedes poliitikasse antakse endast tihti ära palju rohkem kui vaba aeg. Paremal juhul loobutakse privaatsusest, halvemal iseseisvast mõtlemisest, aust ja eneseväärikusest. Vahepealseid variante on samuti masendavalt palju.

Tuntud meediateoreetik on mulle omavahelises vestluses öelnud, et intelligentne ja laia silmaringiga inimene muutub Toompeal poole aastaga kitsarinnaliseks idioodiks, kuna elatakse üksteisele õlale patsutades turvalises kookonis ja võõrandutakse tegelikust elust. Meedia peaks neid korrale kutsuma, kuid on selleks liiga hambutu. Ilmselt kasutab meedia selleks ka liiga keerulisi lauseid.

Kas siis poliitkuid peaks kurja meedia eest kaitsma? Kas selles kontekstis on ka poliitik inimene nagu „tavainimesed“? Kas missioonitundest poliitikasse astuv inimene peab arvestama, et meedia ta kiirelt täis oksendab? Või saab ta enese täis oksendamisega ise edukalt hakkama, unustades oma missiooni?

Teisisõnu, igivana „muna või kana“ küsimus uues vormis, mis taandub suuresti poliitikute mugavusele suhelda rahvaga vaid pressiesindaja vahendusel. Teisalt, ilma proffide abita võiks nende tekst laguneda tavapäraseks mulliks “see oli huvitav küsimus, me arutame ja kaalume seda igakülgselt ja võtame tarvitusele meetmed”. On vaid mõni erand, kes on üllatuslikult läbi aastate säilitanud inimkeelse väljendusoskuse. Hea seegi.

Kindlasti tasub järgida Peter Rantasa soovitust rääkida lühikeste lausetega ja esitada üks sõnum korraga – liitlause mittemõistmine võib anda märku inimese sügavast politiseerumisest.

Majandus on tsükliline ja langusele järgneb alati tõus. Optimistlikumad viitavad sellele, et raske aeg on ka suur võimalus, aga “võimaluste aeg” ei ole kuigi kõrvujäävalt branditav - võimalusi on ju alati, võimalus pole kuigi kindel ega lohutav.

“Tõusueelne aeg” sisaldab kindlat teadmist ja lubadust ning on suunatud jõuliselt tulevikku. Tõusu ei tule ju kunagi, kui inimestel puudub usk - usk sellesse, et tõepoolest peagi on majandus jalule tõusmas.

TEA Kirjastus ja 90ndate alguses erakätesse jõudnud Eesti Entsüklopeediakirjastus on kahetsusväärsel kombel neil päevil oma Internetientsüklopeedia  projektidega loomas järjekordseid suletud teabe-aedu, mis on suletud nii tarkvarakoodina kui ka neile klientidele, kes ei maksa. Kõikvõimalike Interneti-teenuste arendamise juures on sellised ärimudelid küll juba ilmselgelt pisut vanamoodsad ja kontekstist väljas, kuid eks ole ju tegu eraettevõtete äririskiga.

TEA-le on ses osas raske kaasa tunda, ent eesti Entsüklopeediakirjastuse osas tuleb silmas pidada nende aastakümneid kestnud tööd kõiksugu, nii üldisema orientatsiooniga kui spetsialiseeritud teatmeteoste koostamisel. Ehk peaks meie juhtpoliitikud lisaks taasriigistatud Eesti Raudteele võtma programmi ka Eesti Entsüklopeediakirjastuse mahukate arhiivide ja intellektuaalse omandi toomise avalikku omandisse ning seejärel ka avaliku hüvena  avalikku kasutusse.

Sisestatagu kogu nende arhiivide sisu Vikipeediasse kui universaalselt tarbitavasse ning piiramatu leviga teabeplatvormi ning saagu tublide entsüklopedistide ametiks avalike teenistujatena kõigi nende andmete, artiklite jm teabe värskendamine ja arendamine. Kokkuvõttes, meil on aeg astuda kohaliku infoühiskonna arendamisel järgmine samm ja hakata infoseinu ja -tarasid maha võtma.

Ketserlik mõte? Vikipeedia pole ju teaduslikus mõttes tsiteeritav allikas. Ometigi on Vikipeedia sisu võrreldud maailmakuulsa Encyclopedia Britannica’ga. Ja milline oli tulemus – sadadest suvaliselt valitud märksõnadest avastati viga Britannica’s kolmel, Vikipeedias neljal korral. Ja kummas viga kiiremini parandatakse? Loomulikult Vikipeedias. Nii et allikana on Vikipeedia täiesti arvestatav abivahend, ehkki teadusartiklis Vikipeediat kindlasti veel mõnda aega viitamisel ei kasutata. Küsimuseks jääb ainult see, kui kauaks.

Kas pooleteise tunni sisse on võimalik mahutada viieteistkümne aastast kogemust? Ajalooloengutes on ju ka kahe minutiga kakstuhat aastat kokku võetud, nii et ega see võimatu pole. Reeglina on kõige raskem eristada olulist ebaolulisest, ja valida sadade näidete seast need kõige kasulikumad.

Publiku tagasisidena antud keskmine hinnang „väga hea“ osutas, et Erkol see õnnestus. Kedagi välja koolitada pole selle aja jooksul võimalik, kuid valikuliselt kasulikku teadmist pakkuda saab küll. Eraldi toodi välja ettekande loogilist ülesehitust ja Erko head huumorit. „Väga sümpaatne mentor, just selline peaks mentor olemagi!“ oli üks kommentaaridest.

Sisukat ja kasulikku pooltteist tundi julgeme pakkuda ka kõigile teistele. Lühikese kokkuvõtte Erko ettekandest leiad siit, Erko võid külla kutsuda aadressilt erko.karing(at)tbwa.ee.

Meie Moskva naiskolleegid tegid oma meesperele puust ja punaseks:

Ja siin on meeste vastus: http://www.youtube.com/watch?v=4fQi_qxnta8

Loov kollektiiv ja professionaalsed oskused annavad paremad eeldused omavaheliste arusaamatuste lahendamiseks…

„— Aga ma väidan, et ühel vaiksel päeval, kui keegi ei vaadanud, murdus midagi Eesti ajakirjandusväljaannetes kui ettevõtetes põhjalikult ja võib-olla ka jäädavalt. Murdus nimelt arusaam meedia ühiskondlikust rollist ning  see asendus teadmisega, et meedia on ainult ettevõtlus. — On raske leida küünilisemat elukutset kui tänane ajakirjanik Eestis. Sellest hetkest, kui meedia ei ole midagi enamat kui lihtsalt üks ettevõtluse vorm, äriregistri kood, ei ole ajakirjanik enam ajakirjanik, vaid, nagu reklaamimaailmas kutsutakse, copy-writer. Keegi, kes disainib tekste, mille eesmärk on müügiedu. Ülikoolis lubati midagi hoopis muud ning see teadmine  teeb inimesed mürgiseks.“

„— Kuidas pidada üleval toimetusi, kui tellijate arv langeb, tasuta nett tungib peale ja reklaam väheneb? Peale selle, et niisugune küsimus näitab suutmatust paindlikult uut ärimudelit välja mõelda, on see ka trikiga,  sest sellest hetkest, kui meedia unustab oma põhilise usaldust loova ja kontrolliva rolli ühiskonnas, on ka üsna tähtsusetu, kas autopargi, arvutite ja kontoriruutmeetritega ettevõtted nimega „ajaleht” eksisteerivad või mitte. Mis on see hüve, mille loomisele nad pretendeerivad, kui nad ei saa pealkirjugi õigeks? Kus on see ühiskondlik kangas, ühine infoväli või avalik sfäär, mis kunagi mitte väga ammuses minevikus sai muu hulgas tegelikuks tõukejõuks rahvustunnete tekkimisele mitmel pool maailmas? Ei, sellest hetkest, kui maksab ainult klikk, müük ja bänner,  ei ole nende ettevõtete tulevik enam tähtis muust seisukohast kui tööhõivelisest.—„

Karm tekst? Aga õiglane. Kui meedia ei suuda muutuda, siis kuidas ta peaks suunama ja julgustama oma lugejaid innovatsioonile! Ei suudagi. Mitte enne, kui keegi pakub meediale uue ärimudeli, mis annab talle tagasi õiguse teistelt ettevõtjatelt küsida – kus on sinu innovatsioon?

Koolituse eest makstava raha eest tasuks sõita hoopis Kanaaridele, päikserannikule või mõnda teise turismipiirkonda ning seal silmad lahti hoida. Igasugune müügikoolitus kahvatub selle kogemuse ees, mida omal nahal tunda saad. Peab lihtsalt endalt küsima – mis mõjus, miks ja mida selle mõju jaoks tehti. Mõni näide oma värskest söögikohtade kogemusest.

Kanaaride restoraniküllus on tekitanud eraldi ameti, „sisseviskaja“ näol, inimese, kes peab turisti nö. ära rääkima. Tema töö tulemused sõltuvad otseselt ta eelhäälestusest ja heast tujust. Ta ei tee seda tööd sellepärast, et ta peab perele raha teenima, vaid talle meeldib tänaval inimestega suhelda – selline peab jääma mulje turistile. Esimene õpetus oleks siis naeratus ja hea tuju, ideaalis ka huumorisoon. Millal viimati sellist müüjat Eestis kohtasite?

Et saada, peab restoranil olema valmisolek midagi kingitusena ära anda. Ära anda ka tegelikult, mitte pakkuda hambad ristis maksimaalselt viit protsenti allahindlust. Ise sain erinevate pakkumistena näiteks 20% allahindlust kõigist toitudest (mis on niigi odavamad kui Eesti restoranides), kaks tasuta õlut, pitsi kangemat kohvi kõrvale ja lastele tasuta jäätised. Rääkimata muidugi sellest, et igas söögikohas on lastele alati mõni pulgakomm või väiksem lelu varuks. Teisisõnu – kingi ja pööra suuremat tähelepanu lastele!

Briljantselt kasutati Kanaaridel müügitöö kuldreeglit, visualiseerimist! Toitude pildid olid väljas pea igas söögikohas, kuid ühes restoranis toodi pärast põhitoidu lõpetamist lauda vaatamiseks kandikutäis valmis magustoite – „äkki soovite nüüd magustoitu?“ Ehkki me ei algselt ei plaaninud magustoitu tellida, siis inimene ju sööb silmadega ja isuäratavast valikust ühe ikka võtsime. Räägi ja kirjuta vähem, näita rohkem!

Kui restorane on igal pool, siis kuidas silma paista? Pane välja midagi, mille järgi sind on hea meeles pidada ja järgmine kord minna „sinna vasikakujuga restorani“ või „sinna restorani, kus on käru katusel.“ Kui maitsekas või vaimukas see veidrus on, sõltub juba endast.

Erinevaid müüginippe pakutakse muidugi kõigil koolitustel, kuid iga müügiinimene peaks endale pähe taguma peamise – kui müügitöö ei paku sulle piisavalt rõõmu, et suudaksid seejuures naeratada, siis oled vale töö peal. Naeratus ja hea tuju müüvad alati.